Terve hooaeg ühe rattaga – BMC Roadmachine 01 x Crazy Scandinavian

Täpselt nagu esimest postitust, nihutasin ka järjelugu pidevalt edasi, sisestades endale, et proovin veel ratast ja ootan, kui niiiii palju kilomeetreid sõidetud on jne jne jne.

Nüüd, kui traditsiooniline rattahooaeg läbi sai ja pidin suure kurvastusega Roadmachine tagasi andma, ongi ehk kõige parem aeg kokkuvõte kirja panna.

Natuke numbreid:

Roadmachinega  sai sõidetud 10 122 km ajavahemikul 15. märts – 13. oktoober. Veloteegis kontrolliti ratast jooksvalt ning vajadusel hooldati. Kett läks vahetusse täpselt 7000km pealt, aga üllatuslikult oli seal veel potentsiaali piisavalt. 

Rehve kulus selle ajaga 2 komplekti – tehasest tulnud Vittoria Corsad ja Continental GP 5000, mis veeresid ratta all umbes 5500km. Peale seda läksid alla uued GP 5000. 

Kui nüüd päris täpne olla, siis olid all veel ühed rehvid – VITTORIA Terreno Wet, aga sellest katsest pisut hiljem.

Hoolduse käigus sai ühe korra pidureid kalibreeritud, aga see oli ka kõik.

Hooaeg algas lumise ja lörtsisena, mis sujuvalt üle kevadiselt vihmaseks ja siis suviselt päikseliseks läks. Seega sai  kõik, mida Eesti muutlik ilm ka lahkelt pakub, ära proovitud.

Maanteesõidu omadustest kirjutasin eelmises  osas põhjalikumalt . Tegu on suurepärase maanteerattaga, mis kombineerib mugavuse, aerodünaamika ja hea juhitavuse. 

(All)Roadmachine

See nimi tekkis Gravel Grinderile ettevalmistusi tehes, kui alla läksid eelpool mainitud kruusarehvid. Tunnistan, et ma ise olin veel nädal enne võistlust üsna ebalev, teadmata, kuidas ma maanteerattaga kruusa võistlusele lähen ning kahtlesin, kas on mõistlik ratast lõhkuma hakata. Õnneks ollakse Veloteegis väga sihikindlad – kui eesmärk oli ratas proovile panna, siis tuleb seda ka teha!

Alla läksid 33mm VITTORIA Terreno Wet rehvid, mis mahtusid üsna täpselt… väga täpselt. Proovisõidu tegin ilma kõrvaklappideta ja tihedate kontrollpeatustega. Combo toimis väga hästi, rehv vastu raami ei käinud ja ratas veeres ilusti.

Kruusanühkija

Aasta alguse tervisehädad jätsid oma jälje, seega otsustasin Gravel Grinderil hullu mitte panna ja raja lihtsalt läbi sõita.  Sama plaan oli ka kamraadidel Randol ja Tõnisel, seega tundus justkui chill päev tulevat.

Ega mul päriselt aimu polnud, milline rada olema saab, eeldasin suuremalt jaolt pigem siledaid kruusateid. Kui enne starti viimase kiiruskatse läbi sõitsime, siis võttis korraks üsna kõhedaks. Ma pole paar-kolm aastat rattaga metsas korralikult  singleid sõitnud, pean ennast läbi ja lõhki maanteeratturiks. Kes on GG läbinud, teab, et tegu on pigem tehnilisema rajaga.

Mis seal siis ikka, kuna kedagi tagant ei tulnud, lendasin hooga peale. Jala pidin küll ühel liivasel switch-backil maha panema, aga muidu sain GG vigadeta läbitud.

Esimene kiiruskatse oli kohati üsna liivane. Hoidsin teadlikult võimalikult äärde, et ma  kiirematele ette ei  jääks ja kedagi potentsiaalselt maha ei tõmbaks. Hiljem protokolli vaadates sai selle otsuse pärast kõvasti vannutud…

Kiiruskatse lõpp ja kamraadid olid silmapiirilt kadunud, minu rahulik oli ilmselgelt liiga aeglane.

Järgmisel hetkel avastasin ennast maanteerattaga kohati üsna poriselt double trackilt, aga mitte vaikselt ukerdamas vaid suhteliselt viisaka tempoga edasi nühkimas. Järjest rohkem tundus, et see (All)Roadmachine on tegelikult ka (Off)Roadmachine. Edasi tuli juba asfaldi lõik, kus liikusin suurema vaevata märgatavalt ettepoole.

Enne järgmist kiiruskatset sain veel ühe kamraadiga kokku ning mõtlesime, et prooviks siis katse tempoga läbi sõita. Sattusime  ka Tõnise ja Randoga jälle  kokku ning nüüdseks oli meist väike punt tekkinud, mistõttu edasised kiiruskatsed said juba mitte-nii-rahulikult läbitud.

Segmentideks olid nii porised metsateed, kiiremad kruusakad kui ka lahtise killustikuga teed. Ratta potentsiaal oli oluliselt suurem kui mu enda oma ehk siis ratas käitus suurepäraselt.

Gravel Grinder ON superäge üritus, kus saadki sõita täpselt nii, kuidas jaksad, tahad või viitsid. Lisa sinna juurde veel ülihead toitlustuspunktid ja ongi hea üritus koos. Nimetage veel üks võistlus, kus koduseid pannakaid, vahepeal kihutada (kui soovid) ja ülejäänud aja sõpradega koos veereda ning juttu ajada saaks… noh?… ei meenu eks :D.

Aga siis veel viimasest kiiruskatsest. Lasin kohe alguses suure pundi mööda, et ma jalus poleks. See otsus jäigi hiljem kõige rohkem kripeldama, sest tegelikult sõitsin ka seekord katse üsna veatult läbi. Asi oli pigem peas kinni.

Kui millegi üle kurta, siis selle üle, et aeg möödus kuidagi väga kiirelt, oleksin hea meelega isegi pikemalt sõitnud. 

One Bike to Rule Them All

Kui küsida, kas kaasaegne maanteeratas on piisavalt universaalne, et saaks hakkama ka mugavustsoonist väljas, siis lühike vastus oleks JAH.

Kahjuks vedas tervis suve lõpus mind jälle alt, mistõttu eraldistart ja pikem matkasõit jäid proovimata. Suvisele kogemusele tuginedes julgen kindlalt väita, et ratas oleks mõlema väljakutsega mängeldes hakkama saanud. Viimase osas eriti, sest tegelikult ongi Roadmachine pikemateks sõitudeks mõeldud.

Mitmepäevane rattamatk ei ole aga kaugeltki maha maetud plaan. Viimase kuu olen sõitnud 3T Exploro RaceMaxiga, mis lausa nõuab pikemaid distantse ja vähem sõidetud teid. Enne seda aga tuleb talvised väljakutsed üle elada.

 

Galerii: BMC Roadmachine 01 x Crazy Scandinavian läbi aasta