Rattavaba nädal Itaalias – on see võimalik?
Võtsin oma off-seasonit sama põhjalikult kui eelnenud hooaega ennast. Peale viimaseid, täielikult ebaõnnestunud starte Itaalias GP Emilial ja Tre Valli Varesinel panin piduri põhja. Carboni sahinal peatus pikaleveninud võistlusperiood ja kohe eesootav reis (taaskord Itaaliasse) lubas emotsionaalses ning kulinaarses plaanis kosutavat ja meelierutavat nädalat.
Pakkisime oma väikese pere väikesed kompsud kokku, kuid ratast kaasa ei võtnud- ainuüksi see fakt tegi reisi automaatselt ainulaadseks. Plaan oli avastada paiku ja tunda maitseid, mida eeskujulik spordimees hooaja sees liiga tihti lubada saa. Märksõnad Amarone, Valpolicella, Franciacorta ütlevad asjatundjale mõndagi. Muidugi sai eesmärgiks ka Põhja-Itaalia restoranide rikkalik toidukaart üle vaadata. Kui sul juhtub peres olema väike põnn, siis tead, et makaron on alati teema. Selle reisi puhul pidasime jahudieedist isegi nii põhjalikult kinni, et vahest sai pastat kaks korda päevaski söödud. Johanna oli asjaoludega igati rahul ja ühekülgse menüü kohta kaebust ei esitanud. Paaril hommikul, viibides Sant Ambrogio di Valpolicella nimelises külas, laenutasin majutuse omanikult (sportlik preili, mitte mõni pahur mõisateenija) korraliku elektrijalgratta ja tuuritasin tunnikese ümberkaudsetes külades. Parasjagu toimunud viinamarjakorjamine ei jätnud taludest mööda sõites kahtlust, kus magusast marjast toitvat nestet pressiti. Iga paari kilomeetri tagant hõljus õhus nina kõditav veiniaroom. Veini kirjeldamisel on täiesti okei kasutada selliseid argiseid sõnu nagu näiteks „sõnnikune“ ja „puidune“ aga sealne lõhn oli pigem enam-vähem täpselt nagu „aurav piimašokolaadi fondüü“.
Ring peale Gardale, põige Sirmionesse, vahepeatused Limone sul Gardas ning Riva del Gardas. Kõigiga neist kohadest on mul varasem mälestus. Üks eesmärk, milleks minul on alati olnud kaatriga mööda Gardat kihutada, sai samuti täidetud.
Oma lemmikregiooni Trentino teedel oleksin tahtnud pikemalt seigelda, kuid Verona ja San Marino ootasid külastamist. San Marinos sai pealegi kokku lepitud kokkusaamine vana sõbra Marinoga, kes pärit, nagu mehe nimigi ütleb, San Marinost. Marino on minu endine treener Astanas, kes hoolitses laagrites meie üldfüüsilise poole eest ja viis läbi staatikat, võimlemis- ja venitusharjutusi sisaldavaid saalitrenne. Tore mees, superheas vormis ja sõbralik sell, kellega kokkusaamist olin oodanud, kuna viimased paar aastat toimetab ta Bahreini meeskonnas. Linna ühes parimas restoranis õhtusöök möödus mõnusalt. Igatahes pudelist veinist me nelja peale jagu ei saanud – üldse peab mainima, et itaallased ei joo selleks, et seltskondlikumad olla või piinlikku vaikust ei tekiks ja möla jookseks. Ma pole enda aastate jooksul spordis alkoholi kuritarvitavat itaallast näinud, või noh, ühte õllesõpra ma siiski tean. Samas, tal poolatarist naine kodus, mis võib asja seletada.
Kahjuks selgus tagasiteel, et Marco Pantani muuseum tema kodulinnas Cesenaticos on kinni ja minu varem planeeritud Ferrari Enzo muuseumi külastus ei tundunud ka enam ühtäkki ahvatlev. Seega keerasime sisse Bolognasse ja vaatasime seal torresid ja tortelinisid, neist viimaste valmistamist saime ise jälgida. Bologna on Itaalia toidupealinn.
Ööbimise olime juba varem kinni pannud. Selleks tuli 15 kilomeetrit Modenast edasi sõita ja meie 3-silindriline renditud BMW (just-just, tehakse ka selliseid) mäe otsa vedada. Noorperemees näitas talus balsamico veiniäädika tootmist traditsiooniliisel meetodil. Teadsin neist erakordsetest kastmetest juba varem, aga teadmine, et tootmine nii pikk (kuni 30 aastat) ja kontrollitud protsess on, polnud minuni jõudnud. Põhjendatult suure uhkusega näitas ta paari tünni, mille erakordsus seisnes selles, et need on tehtud kadakast. Ümberkaudsed tootjad pidid tema peale kadedadki olema, et tal on olemas kadakapuust (väitis, et Eestist pärit) tünn, mis erakordse nüansi talu parimale balsamicole annab. Päeva kordaminemises oli suur roll ka asjaolul, et tegin basseinis hooaja viimase välisupluse.
Et me reisi viimased paar päeva niisama mööda külasid ja vanalinnu ei longiks, tegime pikema külastuse lõbustusparki. Gardaland, mis talviti avatud vaid nädalavahetuseti, tähistas kõrvitasapidu halloweeni. See meid ei huvitanud, rohkem tahtsime ühte siga näha. Johanna olime järjepideva töötlemise tulemusel saanud nii kaugele, et tema jaoks oligi Gardaland pigem Peppaland. Korralik kommertslik lõbustuspargitrall tehtud, läksime ööbima Brescia külje all olevasse Rovato linna. Hotel Touring Coccaglio nime taga peidab end kvaliteetne perehotell ja üks fantastilisemaid hotellibuffeesid. Olles seal varemgi paaril korral ööbinud, soovitan õhtusöögi juurde kindlasti võtta eelroogade buffee. Meie selliselt talitades pearoani ei jõudnudki. Hommikul tegime autoga tiiru Franciacorta veiniistanduste vahel ja peatusime hetkeks Lago d`Iseo kaldal. Seal veeti mind rattateemalisse baari, kuhu ma paar autogrammi maha jätsin ja lugupeetud asutuse bigbossiga koos pilti tegin. Järgmisel aastal läheb sealt läbi Giro, oligi vaja üle vaadata. Päevapeale põikasime läbi perekond Martinellide poolt. Käisime legendaarsel spordirektoril (kes Pantani talendi avas) kodus külas, jälle tore vastuvõtt. Martino ütles ,et tal polegi siiamaani ükski sõitja veel kodus külas käinud. Peale tema 40+ aastat suures spordis saime pretsedendi loodud. Huvitav oli näha inimesi nende koduses keskkonnas, muidu olen neid harjunud nägema ikka laagrites ja võistlustel asjalikult, racebook ees ja raadio käes. Õhtuks plaanisime veel viimase külastuse hea kamraadi, endise tiimikaaslase Alessandro Vanotti pere juurde. Üheskoos sai pizzerias kõht täis puugitud – esimene kord reisi jooksul.
Järgmisel päeval leidsime end juba sombusest Tallinnast. Veel päev edasi olin juba haiglas protseduuril ja sealt alates läks asi täiesti käest ära, kuid see on juba lugu järgmiseks korraks.