Suur intervjuu (tasuta)
Giro d`Italia esimene puhkepäev on paras aeg tagasi vaadata aasta esimese suurtuuri avanädalale. 11. mail Bolognast alanud võistlus on minu jaoks järjekorras 14. suurtuur ja 7. Giro – võib öelda, et Itaalias võistlemine on mulle justkui harjumuspärane viis kevade veetmiseks. Samas on mõndagi teisiti – esindan teist meeskonda, muutunud on minu varasem võistluskalender ja vahetunud treener. Suurim vahe on märgata meeskonna eesmärkides ning viisides, kuidas soovitud sihte saavutada.
Nagu Muhv saatis endale kirju, otsustasin seekord usutleda iseennast. Säästan teie aega, head ajakirjanikud, samuti võimaldab see minul puhkepäeva vabad hetked hoida ka telefonivabad. Küsimused on igati klassikalised, kõigi spordireporterite varasalve creme de la creme. (Siin peaks nüüd olema see koht, kus kiri häguseks läheb ja artikli lugemine tasuliseks muutub. Õnneks pole ma üldse ahne ja kõik saavad intervjuud tasuta lugeda, samas võib-olla on see nii halb, et piinlik oleks raha küsidagi)
Kas võid peale esimest nädalat öelda, et Giro ettevalmistus läks täkkesse ja võistlus on alanud sinule ootuspäraselt?
Peale pikka talvist ettevalmistust ja küllaldast kevadist võistlemist lootsin endast natuke rohkem. Esiteks panin talvel endale eesmärgiks aprilli lõpus Romandia velotuuril väga heas vormis olla – see päris ideaalselt ei õnnestunud ja kohta 10 parema hulgas kokkuvõttes ei saavutanud. Samas andis enesekindlust tugev sõit mõni päev varem peetud Liege-Bastogne-Liege klassikul. Sain tubli moraalse süsti juba sellest, et suutsin seal 6 tundi järjest pingutada vaatamata vihmale ja külmale ilmale. Girol – teadagi – pole vihm harv külaline ja käesolev kevad meid soojaga samuti ei hellita.
Kuidas jääd rahule seni peetud eraldistartidega?
Olen oma tasemel, suured tänusõnad pean ütlem ka tiimi mehaanikutele ja sponsoritele, sest varustuse taha meie eraldistardid ei tohiks praegu kindlasti jääda. Varustus on tasemel ja võimaldab parimatega heidelda. Proloogid on mulle alati meelepärased olnud, kuigi minu jaoks on vähem kui 15 minuti kestev pingutus pisut liiga intensiivne. Minu trump on pigem see, et suudan oma valitud tempot hoida üleval ka peal 30km läbimist, samas kui paljud ratturid sõidavad pigem langevas trendis. San Marionos lõppenud eraldistardiga olen rahul, muidugi võinuks 10 sekundit kiiremini sõita ja 3-ndana lõpetada, aga vaadates mis mehed minust eespool olid, pole neile häbi kaotada.
Otsustasid San Marino eraldistardi etapil poole sõidu peal ratast vahetada ja viimased 12km maanteerattaga läbida, kas selline taktika õigustas ennast?
Olin selle otsuse sisuliselt juba rajaprofiili vaadates varem ära teinud. Hommikune tutvumine trassiga kinnitas minu otsuse õigsust täielikult. Mulle meeldib tõuse võtta sadulast väljas, eraldistardirattaga on seda raske teha, eriti kui tõusunurk läheb üle 6%. Samuti on suur roll ratta kaalul, saime minu maanteerattale eraldistardilenksu pulgad peale ja kaal jäi isegi siis vaid napilt üle UCI seatud miinimumi 6,8kg, samas kui täisvarustuses eraldistardiratas kaalub julgelt üle 8kg. Muidugi on väike risk ka rattavahetuse protseduuris endas, kus võib äpardusi juhtuda ja kogu vahetus ise võtab ca 20 sekundit aega.
Milliste eesmärkidega EF Education First Girole läks ja kuidas on rollid sõitjate vahel jaotatud?
Stardis oli meil 2 sprinterit, kolm universaalset abimeest ja kolm potentsiaalset kokkuvõtte sõitjat. Kaks kiiremat meest on kahjuks juba koju läinud, seega jätkame ainult 6-kesi. Järelejäänud sõitjatest kaks sõidavad elu esimest suurtuuri, teistel on kogemusi rohkem. Senine plaan on olnud ennast igal võimalikul moel säästa. Näiteks on meid väga vähe jooksikute hulka saadetud, et viimaseks nädalaks võimalikult värsked olla. Kõrgmägedes on meie peenikesed poisid (Carthy, Dombrowski, mina) kindlasti tasemel. Siiani oleme saanud väga stressivabalt sõita, me ei ole pidanud iga päev grupi ees koha pärast võitlema ja liidrit tuule eest kaitsma.
Kaotasid kahel siledal päeval üle kahe minuti kokkuvõtte parimateöe, mis nendel etappidel täpsemalt juhtus?
Tõsi on, esimesed päevad olid oodatult närvilised ja kukkumised sagedad. Mõlemal päeval jäin kas kukkumise taha või ühel juhul panin külje maha ka ise. Kuna kukkumised toimusid rohkem kui 3km kaugusel finishist ei rakendunud grupi aja kohandamine kukkunud võistlejatele. Teises kukkumises oli osaliseks näiteks Tom Dumoulin ja võrreldes tema hilisema katkestamisega oli minu minutiline kaotus veel väike ebaõnn. Püüan mitte kaotatud aja pärast muretsega, sest elu on näidanud, et Giro viimasel nädalal loetakse kaotusi kümnetes minutites, samas kui esimene nädal rabeletakse silmamunad punaseks sekundite pärast.
Kas pead endiselt oluliseks kõrge üldkoha püüdmist või pigem keskendud etapi võitmisele?
Esimene ülesanne on ennast kõrges mängus hoida ikkagi kokkuvõttearvestuses. Usun, et koos Carthy ja Dombrowskiga oleme võimelised siin natuke segadust tekitama ja favoriite ehk üllatama. Igal juhul on meeskond motiveeritud ja ootame huviga mägesid. Giro viimased 9 päeva paistavad olema viimaste aastate raskeimad ja loodetavasti meie praegune taktika ennast säästa, siis kuhjaga ära tasub.
Kas tead enda Giro järgset võistlusprogrammi?
Suure tõenäosusega Tour de France aga hetkel ma sellele veel ei mõtle. Uus võistlus tuleb päevakorda alles siis, kui eelmine on lõpuni sõidetud.
Kas tahaksid veel midagi lugejatele öelda ja kas sulle võib järgmisel puhkepäeval helistada?
Helistada ikka võib, aga vastamist ei garanteeri. Olge mõnusad, tehke mõõdukalt sporti ja nautige kevadet, kõik ei ole veel nii hull kui kodustest uudistest paistab!
