Juuni-August

Kuna septembris on kõik uus, ei hakka ma vanu asju pikalt heietama ja toon teie ette ühe ropsuga kohe mitme kuu tegemised. Olgem ausad – alates Girost olengi sõitnud ainult ühe suure võistluse – Touri. Juunis, peale esimest suurtuuri sain kolm nädalat kodus treenida, vaid päris viimane lihv vormile sai antud treeninglaagris Gironas. Ei teagi, kas minu tolle hetke vorm paistis paljulubav või jätsin endast Girol hea mulje, aga Tour de France`i meeskonda mind ühes 7 kaaslasega arvati. Meeldetuletuseks märgin ära, et kahe “grandi” vahel ma ei võistelnud. Seega ebarealistlikke lootusi mul Touri esimeseks pooleks polnud aga igati põhjendatud ootused peale 5-6 päevast lahtisõitu küll. Õnneks paistis tiim väga hästi komplekteeritud olema: 3 väga hea ronijat, paar head “puncherit” ja superkvaliteediga domestique tüüpi mehed.

Esimesel tuuri poolel jäi minu panus pigem marginaalseks. Hea moment oli teise etapina kavas olnud meeskonnasõit. Ma ei tea ühtegi teist formaati, mis maanteerattal nii palju pinget, erutust ja stressirikast õhustikku tekitaks (eriti peale 11 aastat profina). TTT tähendab alati närvilist päeva, kus ometi tunda fantastiline energia ja särin, mis meeskonna ümber hõljub. Midagi ei tohi maha unustada, võistluseelsest plaanist peab peadantselt kinni pidama, minuti täpsusega on päevane tegevuskava paigas. Mehaanikud, direktorid, assistendid sebivad ootusärevalt aga siiski läbimõeldult ringi. Iga ratas kontrollitakse üle, rehvidelt ei pühita tolmu ja kontrollita rõhku kord, vaid kaks või kolm. Kombe sikutatakse selga eriti hoolikalt ja rutiinsest seljanumbri kinnitamisest saab sel hommikul rituaalne toiming, kus nõelu kokku ei hoita ja aerodünaamika nimel neid isegi seespoolt püütakse kinnitada. Soojendus pukil on ehk ainus vabam moment, kus võidusõitja saab enda (või isikliku treeneri) protokolli järgi toimetada, vaid ajalistest piirangutest tuleb kinni pidada. Lõpetasime sõidu 6-nda kohaga, poodiumist jäi napid 12 sekundit puudu. Jäime rahule ja olime võrdselt panustades kõik endast maksimumi andnud.

Järgmised päevad tõid siledamaid etappe vaheldumisi päris mägistega. Mõnigi tiimikaaslane viskas ennast pikali ja pea lisanduski katkestajate hulka Teejay. Tee, mis tahad, aga vorm paistis päev-päevalt järjest nigelam olema. Lihtsalt ei taastunud ja peale avanädalat ootasin pikisilmi puhkepäeva. Etapp Albisse tõi meie liidrile 1,5 minutit asjatut kaotust, kuna olime kogu meeskonnaga küljetuule ajal hajevil. Mina näiteks alustasin küljetuulelõiku täiesti viimaselt positsioonilt, sest olin otsustanud just siis omavoliliselt autost juua tuua – rippusin järgmised 10km 8 pudeliga musette ümber kaela pundi sabas. Puhkepäeval saime korraliku (vist ka õigustatud) peapesu ja lubasime teha väikese restardi, et enam mitte taolisi ettenähtavaid olukordi nõnda halvasti lahendada. Õnneks leidsin ennast ka füüsiliselt, sest Püreneedes turnimine oli igati koibamööda. Olin meie liidriga lõputõusudel päris pikalt ja paaril korral pidin ennast säästma, kui hakkasin maha jääma, ehk etappide lõpukohad ei näidanud alati adekvaatset pilti minu vormist.

Kerge fast-forward viimasesse nädalasse ja sealt enam muud positiivset meelde ei jäänud, kui et peale iga tõusu tuli laskumine (või tühistatud lõputõus). Ahjaa, paar etappi tehtigi ohutuse tõttu lühemaks – mina ei kurvastanud. Pealpool pilvi, kus linnud enam ei lenda ja puud ei kasva, jäi ka minul hapnikku kõvasti puudu. Suuri tegusid ei teinud ja tundsin kahetsust, et ma kolumblasena ei sündinud. Viimane etapp Pariisis oli lihtsalt ilus, mõnus suveõhtune triller munakivist (pigem küll parkett) laotud Champs Elyseel. Enne lõpuringe saime rattaga vuhinal läbi Louvre`i kihutada– vean, kihla, et seda pole küll enne tehtud. Peale finišit kohustulik pilt loojuvas päikeses küütleva Triumfikaare taustal. Mul selliseid juba 5 tükki albumis. Mida elu, eks.

Peale tuuri hakkas tegelik närvikõdi, sest kes selle Touri pärast enam ikka jalga väristab. Möödunud aastal istusid ühel sombusel nombripäeval laua taha kolm pead ja mõtlesid, et on vaja teha sõit. Sõit, millisel tahaks ise osaleda ja millist pole meie maa veel näinud. “Teeme Gravel Grinderi, kiiruskatsetega kruusaralli” ütlesin välja. Muud formaadid olid samuti laual aga kusagil ei paistnud tühimik suurem. Granfondot ma lihtsalt ei korraldaks, sest vabandage väga aga mul on iga nädal korra või kaks vaja trennis granfondo läbida. Ja asjade lihtsalt läbimine on minu meelest liiga madal latt. Väike võistluspinge võiks juures olla. Ma ei kujuta ette, et keegi “suurte rattaspordi alaste kogemustega” grupijuht granfondol minu peale röögiks, kui kiirus üle maksimaalse lubatud 35kmh läheb. Meie tahtsime pakkuda osalejatele võistlust, kus mingit kohustust kihutada pole aga on siiski võimalus seda teha. Sisuliselt on tegu intervalltreeringuga, kus katse ajal pingutad 110% ja ülesõidul viilid ja luuserdad nii kuis oskad, ikka selleks, et ennast uueks katseks säästa. Melu ja toit on samuti märksõnad, mis GGE osalejaid moodsalt öeldes “kõnetada” võiks. Siinkohal tõstan austusest veelkord oma kaabu või pigem siiski nokatsi meie fantastiliste partnerite ees Food Studiost ja Lähkma Külaseltsist. Teie panus võistluse kordaminekusse oli määratult suur. 11 august oli seega päev, kus ma tegin kaaskorraldajana midagi täiesti uut ja see meeldis mulle. Saime GGE meeskonnaga püstitatud ülesandega hakkama ja naerul nägusid oli osalejate seas rohkesti, ei usu, et need kõik finišiõllest tekkisid. Ilma sponsoriteta poleks me GGE-d suutnud selliselt läbi viia, seega olge head ja kasutage meie toetajate tooteid ja teenuseid: pangateenused Luminorist, auto Möller Auto Pärnust ja sporditoidud Freesport Tradingust, turistil soovitame tuttu minna Pärnu Hotelli, prügimajandust aitab korraldada Paikre. Uuel aastal võtame härja sarvest veel tugevamalt kinni (rohkem melu ja uus rada) ehk, kel juba 2020 aasta kalendermärmik olemas, võib sinna 15. augusti peale ühe rasvase märke teha: “GGE, AJEE!”